“Ma kujutan ette sinu mõistust kui allalaskuvat keerdtreppi spiraalsesse salaaeda, kus Norra lesbid söödavad hallidele kassidele viigimarju ja laulavad Prantsusmaa hümni. Ühel ilusal hommikul hakkad kirjutama armastuskirja, tõustes alles 30 aastat hiljem laua tagant püsti, murdes pliiatsi pooleks ja jätkates oma elu sealt kust see pooleli jäi. Näed elu absurdsust, lihtsust keerukuses, kui on puudel valminud granaatõunad.“